Ulma alg

On aeg anda aineline asu kujutlusile, mis aegamisi tervikpildiks ühinenud on. See on alg ühele veel kohatule, kuid väga ajalikule arusaamale asjust, mis meie ümber toimuvad või võiksid aset leida. Hetk visandamaks ühele võimuvõõrandunud rahvale üht võimuvõimekuse ennistuse ja evituse võimalust, mis esialgu ja algupäraseltki vaid üks mõttemäng on.

Advertisements

Sissejuhatus

Eesti Vabariigi põhiseaduse I peatüki § 1 sätestab, et iseseisvas ja demokraatlikus Eesti Vabariigis on kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Pärast kahtkümmet aastat taasiseseisvust oleme jõudnud riigi arenguloos ajajärku, kus see kõrgeima riigivõimu kandja ei taju oma võimu olemasolu ja ennem adub tegeliku võimu irdset omaviisilist eksistentsi, mis ei näi rahva tahtest suurt hoolivat ja lugu pidavat. Loomulikult on vanu kreeklasi endigi eeskujul võimalik seda valitsevat δῆμος‘t mitmeti ning väga kitsapiiriliseltki määratleda, ent sellest hoolimata tunnevad üha suuremad ühiskonnarühmad demokraatia kriisi1. Seeläbi saab küsitavaks, mil viisil tekkinud lahutavat lõhet ületada või taasliita.

Eesti Vabariigi põhiseaduse III peatüki § 56 täpsustab rahva võimu tegelikku olemust: „Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1) Riigikogu valimisega; 2) rahvahääletusega.“ Üheks võimaluseks hoiduda rahva võõrandumisest on ta võimu teostamise viiside teisendamine – tuua seadusandlik ning täidesaatev võim inimese hoomatavasse lähedusse, käegakatsutavasse püsivasse kohalolusse. Selle esimeseks võimaluseks on Riigikogu valimiste ning riigikogulise tagasiside viimine uutele alustele.

Eesmärgeks on valimissüsteemi selgus ja lihtsus, rahvale ulatuslikuma võimu andmine Riigikogu moodustamisel, era(sic!)kondade oma(sic!)voli vähendamine ühis(sic!)kondlike asjade otsustamisel ning rahvaesindajate tegeliku töö jälgimisvõimaluste laiendamine ning lihtsustamine.

1 κρίσις kui eristav lahutus

Üks üleriigiline valimisringkond

Holistlik elik tervikust lähtuv arusaam riigist ütleb, et riik ei ole pelgalt tema osade summa, vaid iseseisev tervik. Sellest vaatepunktist lähtudes tuleks hoiduda piirkondliku esindatuse põhimõtte rakendamisest riigi-kogu valimistel. Seega, luua üks üldine üleriigiline valimisringkond, mis tagab ühtlasi täielikult valimiste üldisuse ja ühetaolisuse (Eesti Vabariigi põhiseaduse §60. Riigikogu valimise seaduse § 1 lg 2). Seesugune muudatus pole vastuolus põhiseadusega, kuid nõuab olulises ulatuses Riigikogu valimise seaduse muutmist (eeskätt 3. peatükk §§ 6-7, 9. peatükk § 62).

Tugevused:

+ Kõik valijad saavad valida kõiki kandidaate – suurem tõenäosus leida endale sobiv kandidaat;

+ Lihtsustab kandidaatide esitamise protsessi – ei tule valida ringkonna vahel, kus kandideerida;

+ Erakondlike suletud nimekirjade kadu – pole erinevust ringkondlikul ja üleriigilisel nimekirjal;

+ Valimissüsteemi lihtsus.

Nõrkused:

– Kandidaatide suur hulk valimisringkonnas.

Võimalused:

+ Paranevad üksikkandidaatide võimalused mandaadi saamiseks;

+ Kaovad peibutuskandidaadid praegusel kujul.

Ohud:

– Kahaneb regionaalsete kandidaatide arv ja ka esindatus Riigikogus;

– Valimiskampaania teostamise võimekus muutub veel olulisemaks kui praegu;

– Valijal on keeruline hallata kõigi kandidaatide tausta ja valimisplatvorme ning seeläbi teostada parimat võimalikku valikut.

Valimissüsteem poolproportsionaalseks

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 60 ning Riigikogu valimise seaduse §1 lg 4 näevad ette Riigikogu valimiste proportsionaalsuse. Kuigi mandaatide jagamise põhialuseks on käesoleval hetkel Hare-Niemeyeri meetod ehk lihtkvoot (Riigikogu valimise seadus § 62 lg 1), mis on oma olemuselt proportsionaalne, siis sellele lisanduv 5% valimiskünnis (Riigikogu valimise seadus § 62 lg 3) ja D’Hondti jagajate meetodil jagajate jada tarvitamine kaotsi läinud häälte kompenseerimisel (Riigikogu valimise seadus § 62 lg 5) nihutab hetkelgi kasutatava süsteemi poolproportsionaalsuse piirimaile. Valijagi umbusk ning õiglustunde riive (5% valimiskünnis näib olevat liiga kõrge, mandaatide kompenseerimine tundub ebaõiglane ja D’Hondti kardetakse kui tonti) osutab tõigale, et praegune valimissüsteem päris proportsionaalne ei ole.

Sellest lähtuvalt võiks valimissüsteemi muuta poolproportsionaalseks expressis verbis. Võtta kasutusele kompensatsioonita mitme võitjaga hääletussüsteem, kus Riigikokku pääsejad otsustab lihthäälteenamus – ringkonnas enim hääli kogunud kandidaadid saavadki koha Riigikogus. Kuna kompensatsiooni ei kasutata lahendab see ka peibutuskandidaatide probleemi – mandaadist loobuvale kandidaadile antavad hääled lähevad lihtsalt kaotsi. Lisaks kannustab see erakondi tutvustama laiapõhjaliselt kõiki oma liikmeid – juhtfiguuridele antud hääli ei kantaks üle erakonna vähematele liikmetele.

Kuna ka poolproportsionaalne süsteem on teataval viisil proportsionaalne, siis jääb lahtiseks, kas seesuguse muudatuse tegemine nõuab ka põhiseaduse muudatuse algatamist. Mõtteselguse huvides tuleks seda ilmselt siiski teha.

Tugevused:

+ Süsteemi läbipaistvus ja lihtsus;

+ Ringkonnas enim hääli saanud kandidaadid saavad mandaadi.

Nõrkused:

– Esindajate hulk Riigikogus ei vasta proportsionaalselt valijate häälte jagunemisele.

Võimalused:

+ Kandideerivad inimesed, kes on valmis hakkama tegelikult Riigikogus tööle;

+ Üksikkandidaatide võimaluste kasvamine mandaadi saamiseks;

+ Iga kandidaat peab pingutama Riigikokku pääsemise nimel – erakond ei lennuta kedagi „niisama“ seadusandlikkusse kogusse;

+ Peibutuskandidaatide mõttetus ja kadu;

+ Valijale emotsionaalselt oluline toetada kandidaati, keda ta ka tegelikult toetada tahab (mitte seda, kes sattumuslikult tema ringkonnas kandideerib).

Ohud:

– Erakonnad hakkavad teostama strateegilist hääletamist, st. enda poolehoidjatele ette kirjutama, kuidas ja keda täpselt valida tuleb (suletud nimekirjade uus ning veel suletum kuju);

– Erakondade ning erakondlike valijate rahulolematuse kasv „ületeenitud“ häälte „kadumise“ tõttu;

– Erinevates ringkondades erinevad lävendid Riigikogu mandaadi saamiseks;

– Riigikogu liikmeks saamise või mittesaamise võib otsustada minimaalne häälteerinevus – lõputute vaidluste ja protestide oht.

Valimisringkondade asemel 11 Riigikogu alatist komisjoni

On sagedane väide, et tegelik Riigikogu töö tehakse ära komisjonides. Seejuures ei evi aga valija mingit kontrolli selle üle, kuhu komisjoni tema valitud isik satub – seda otsustab erakonna riigikogulik osa ehk fraktsioon. Käesolev ettepanek annab valijale võimu osaleda tegelikult Riigikogu struktureerimises ning kandidaadile võimaluse esitada oma kanditatuur just enda pädevusalal, kus ta ka seejärel tegelikult töötama hakkab. Seejuures ühitatakse Riigikogu alatiste komisjonide pädevusalad ministeeriumide valdkondadega.

Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 18 lg 1 võiks seega loetleda järgnevad komisjonid: 1) haridus- ja teaduskomisjon, 2) justiitskomisjon, 3) kaitsekomisjon, 4) keskkonnakomisjon, 5) kultuurikomisjon, 6) majandus- ja kommunikatsioonikomisjon, 7) põllumajanduskomisjon, 8) rahanduskomisjon, 9) sisekomisjon, 10) sotsiaalkomisjon, 11) väliskomisjon. Igas komisjonis oleks 9 liiget. Seejuures liiguks põhiseaduskomisjoni tegevusala justiitskomisjoni alla, Euroopa Liidu asjade komisjoni valdkonnad oleksid väliskomisjoni asi (finantsküsimused loomulikult rahanduskomisjoni), riigieelarvega tegeleks rahanduskomisjon jne. Riigikogule jääks vaba voli eri-, uurimis- ja probleemkomisjonide ja ühenduste loomiseks (näiteks komisjonide-ülese koostöö tarvidusel).

Nagu praegu valimisringkondadeski, saaks oma kanditatuuri esitada vaid ühte komisjoni. Mandaadi saavad 9 komisjoninimekirjas enim hääli saanud kandidaati. Komisjoni esimeheks saab enim hääli kogunud kandidaat ning aseesimeheks teisena valituks osutunu. Nõnda saaks valitud 99 Riigikogu liiget.

Kuna Riigikogu esimehe töö on üsna erinev tavapärase riigikogulase tööst, siis tuleks sellele ametikohale eraldi kandideerida. Soovijate hulgast valitaksegi välja Riigikogu esimees (enim hääli saanud kandidaat) ja aseesimees (teine kandidaat). Nõnda moodustukski 101-liikmeline Riigikogu.

Komisjonidesse jagunemine puudutab vaid kandidaate. Valijatel on õigus anda hääl ükskõik missugusesse komisjoni kandideerivatele isikutele. Ilmselt oleks valijal lihtsam anda vaid üks hääl, kuid parema tulemuse annaks 12 hääle andmine – valija valiks kandidaadi igasse komisjoni ning ka Riigikogu esimehe kohale. Riigikogu liikme taandumisel asendaks teda valimistel järgmise tulemuse saanud kandidaat (mitte tingimata sama erakonna esindaja).

Võimalik vähetõenäoline anomaalia – mõned komisjonid ei pruugi osutuda nii populaarseks kui teised ning võib juhtuda, et ei kogune 9 kandidaati. Sellisel juhul valivad komisjoni valitud isikud ülejäänud komisjoni liikmed. Seejuures on neil hääli proportsionaalselt oma valijate häältega.

Käesolev ettepanek ei nõua küll põhiseaduse muutmist, kuid eeldab Riigikogu valimise seaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse ulatuslikku ümberkirjutamist.

Tugevused:

+ Rahval laiaulatuslikum otsustusõigus, suurem tegelik võim.

Nõrkused:

– Riigikogu ning riigikogulase vabaduse piiramine rahva võimu suurenemise arvelt;

– Süsteemi tüsilikkus.

Võimalused:

+ Rahval tekkib oma esindajatega tihedam side;

+ Valijatel parem arusaam kandidaatide tulevasest asetsemisest ja tegevusest Riigikogu koosseisus;

+ Suurem võim võib soodustada rahva osalust valimistel;

+ Kandidaat näeb selgesti ette oma tööd Riigikogus, mistõttu tal on selleks tööks parem ettevalmistus ja pädevus ning ta suudab seeläbi oma seisukohti valijaile paremini selgitada;

+ Kandidaatidel lihtsam valimisplatvormi koostada – võimalus esitada konkreetseid tegevuskavu enda valitud valdkonnas.

Ohud:

– Erinevatesse komisjonidesse saab väga erineva häälte hulgaga (selle probleemi vältimiseks võikski igal valijal olla hääl iga komisjoni jaoks);

– Igasse komisjoni ei pruugi kandidaate jätkuda, vt. anomaalia lahendit eelpool;

– Süsteemi keerukus ning valija suure otsustus- ning vastutusvõime eeldamine võib valijaid valimistelt eemale peletada ning langetada rahva osalust valimistel.

Riigikogu rotatsioon

Valimine Riigikogu komisjonidesse võiks toimuda igal aastal, st. komisjonid jagatakse kolmestesse rühmadesse ning valimine toimuks nende kolmeste plokkide kaupa (st. mitte 11 komisjoni korraga). Riigikogu esimehe ja aseesimehe valimine toimuks koos ebatäeieliku kahese grupiga. Riigikogu liikme ning seega ka komisjoni mandaat oleks jätkuvalt neli aastat, kuid iga rühma mandaadi algusaeg oleks erinev.

Komisjonid võiks rühmitada näiteks järgmisel viisil (samasse rühma kuuluvad komisjonid valitakse korraga): 1. a) haridus- ja teaduskomisjon, b) kultuurikomisjon, c) sotsiaalkomisjon ; 2) a) justiitskomisjon, b) majandus- ja kommunikatsioonikomisjon, c) rahanduskomisjon; 3) a) keskkonnakomisjon, b) põllumajanduskomisjon, c) sisekomisjon; 4) a) kaitsekomisjon; b) väliskomisjon; c) Riigikogu esimees ja aseesimees.

Seesugune ülesehitus võimaldaks paremat teemade läbiarutamist. Kandidaadid ei pea süvitsi käsitlema kõiki valdkondi ja ka valijal ei tuleks tutvuda kõikide valdkondadega lühikesel perioodil iga nelja aasta tagant. Ühiskondlik debatt oleks pidev, seejuures on igal aastal fookuses kitsas teemadering, millega saab rahulikult tutvuda ning soovi korral süveneda. Kuna kandidaadid kandideerivad konkreetsesse komisjoni võiks see olla aluseks ka kandidaatide valimisplatvormide ühetaolisusele ning nende paremale valijapoolsele võrdlemisvõimalusele. Valimistoiming on kolme hääle korral valijale lihtsam kui kaheteistkümne puhul. Iga-aastased valimised tekitavad valijas harjumuse tegeleda poliitiliste küsimustega ning olla alaliselt kursis sellega, mis võimukoridores ja -saales tegelikult toimub.

Ettepanek nõuab Eesti Vabariigi põhiseaduse § 60 muutmist valimiste ülesehituse ning toimumise aja osas.Olulisel määral tuleks ümber kirjutada Riigikogu valimise seadus ning Riigikogu kodu- ja töökorra seadus.

Tugevused:

+ Riigikogu töö pidevus;

+ Riigikogu koosseisu pidev uuenemine;

+ Valimisarutelude keskendumine väiksemale teemaderingile.

Nõrkused:

– Riigikogu koosseisu pidev muutumine;

– Tervikliku riigipildi murendamine;

– Täiendavad valimiskulud iga-aastaste valimiste korraldamiseks.

Võimalused:

+ Tänu iga-aastastele valimistele paraneb valijate poliitiline harjumus – võim ei ole enam võõras;

+ Üldiste ja ebamääraste valimisloosungite asemel sisuline ja süvenenud arutelu piiratud teemaderingis. Valimiseelsed arutelud valijale hoomatavamad;

+ Riigikogu töö tõhususe kasv pidevalt uueneva Riigikogu näol;

+ Roteerumise läbi pelgalt klidkondlike ning era-huvide esindatuse ja kaitstuse vähenemine täiskogu istungeil.

Ohud:

– Iga-aastased valimised on valija jaoks liig ning ta võõrandub võimust täielikult – valimisosavõtu oluline langus;

– Üksikuile teemadele keskendumisel kaob tervikpilt käest;

– Riigikogu töö tõhususe langus rahvasaadikute pideva vahetumise tõttu.

Valimised viia Riigikogu istungjärkude välisele ajale

Eesti vabariigi põhiseaduse § 60 ja Riigikogu valimise seaduse § 2 lg 1 sätestavad Riigikogu valimiste toimumise aja märtsikuu esimesele pühapäevale neljandal aastal pärast eelmistg Riigikogu valimist. Seesuguse valimiskorralduse puuduseks on Riigikogu töö teatav pidurdumine valimisperioodil – esimene ja viimane (üheksas) istungjärk ei ole täielik. Valimised võiks nihutada Riigikogu istungjärgu lõppu, näiteks jaanipäeva lähedusse. Sellisel juhul puuduksid valimis-eelsed ja -järgsed sisulised pausid Riigikogu töös. See annaks võimaluse moodustada komisjonid ning teha nende esimesed organiseerivad kogunemised veidi tööhõredamal, istungjärkude-vahelisel ajal; hõlbustaks mandaadi saanud kandidaatidel ellu viia Riigikogu liikmeks saamisest tulenevad elukorralduslikud muudatused ning esimest korda Riigikokku valitud kodanikud saaksid põhjalikult tutvuda Riigikogu kodu- ja töökorraga (miks mitte ka võimaliku eetikakoodeksiga) enne nende kaasamist täiskogu istungitele. Seega oleks istungjärke kokku kaheksa ning tööaega võidetaks just esimese istungjärgu täielikkusega.

Tugevused:

+ Puuduksid poolikud istungjärgud.

Nõrkused:

Puuduks Riigikogu „sissejuhatav“ ja „väljajuhatav“ istungjärk.

Võimalused:

+ Riigikogu töö tõhustumine reeglipärasema, ühtlasema istungjärgukorralduse läbi;

+ Riigikogu töö tõhususe kasv seeläbi, et tööd ettevalmistavad tegevused jäävad istungjärguvälisesse aega.

Ohud:

Valimisaastal riigieelarve planeerimise keerulisemaks muutumine.